Soojustamine ja sisekliima

Valede soojustus toodete asjatundmatu paigaldamine rikub pahatihti eluruumide sisekliima ja põhjustab hoone konstruktsioonidele tõsiseid niiskuskahjustusi.

Erinevalt kivimajadest võib puidust hoonet soojustada nii seest kui ka väljastpoolt, kuid ka siis tuleb teatud ohte silmas pidada. Kui puitmaja on väljastpoolt kaetud aurutõkkekilega,võib seestpoolt soojustamine samuti niiskuskahjustusteni viia.

Erinevate soojustustoodete hulgas valikut tehes näeme, et tihedamad materjalid on üldjuhul suurema soojusjuhtivusega.Mineraalvillade puhul on aga nimetatud seaduspärasuses olulisi erandeid, mida maja soojustamisel tuleb silmas pidada.

Seinte soojustamiseks tuleb eelistada villatooteid mahumassiga üle 19 kg/m3. Kergvilla probleem on selles, et teatud mahumassist allpool hakkab infrapunane kiirgus, mis omab suurt osatähtsust soojaülekandes,hõredast materjalist läbi paistma.

Teine negatiivne efekt kergvillade seintes kasutamise puhul on, et villa sees hakkab õhk soojemal poolel tõusma ja külmemal langema,hoone sisepinda tugevalt jahutades.

Kolmanda ebasoovitava mõjuna kipub seina paigutatud kergvill aja möödudes vajuma, tekitades seina ülaossa külmasillad, mida on hiljem väga kulukas täita, sest sein tuleb lõhkuda.

Mineraalvillade puhul piisab kondensaadi tekkeks vaid mõnesajast grammist veest. Seepärast peab mineraalvillaga soojustatud hoone sees kindlasti olema hoolikalt paigutatud aurutõke.

Voodrilaudade paigaldusest

Voodrilauad kinnitatakse  aluse külge tavaliselt kuumtsingitud lihtnaeltega.Naela sobiv pikkus on vähemalt 75 mm. Kinnituspunktide omavaheline kaugus  on tavaliselt  600 mm.Laud kinnitatakse igast kinnituskohast kahe naelaga,mis jäävad servast 20 – 25 mm kaugusele.Rõhtlaudise kinnitamiseks paigaldatakse püstised kinnituslauad

( paksusega 22-25 mm ) läbi tuuletõkke tugevasti sõrestikupostide külge.

Suruõhknaelutiga töötamisel peab jälgima,et nael ei satuks liiga sügavale ega rikuks puitpinda. Naelapea ei tohi olla süvendis,sest siis võib sademevesi sealtkaudu puitu imenduda.

Välisvoodri kinnitamiseks tuleb kasutada selleks mõeldud naelutit  ja sileda peaga rihvelnaelu,siis saab naelutussügavust töö käigus reguleerida.Võimaluse korral tuleb vältida laudade jätkamist.

Kui jätkukohti vältida ei saa,tuleb teha nii,et oleks tõkestatud lõikepinna kaudu sademevee imendumine puitu.Jätkukoht peab olema võimalikult tihe  ning tuleb katta liistu või plekiga ning värvida lõikepinnad.  

Põrandakütte eelised

Et põrandaküte omab suuremat küttepindala kui radiaatorid, tekib soovitud toatemperatuur vähema energiakuluga: radiaatorite veetemperatuurile 55-75 kraadi vastab põrandakütte paarkümmend kraadi madalam näit. Põrandakütte puhul on kogu soojuse väljastus põrandapinna ulatuses võrdlemisi ühtlane ja tulemusena saavutatakse minimaalne õhu liikumine ruumis, minimaalne tolmu lendlemine ruumis

Vältimaks soojuse kadu läbi allkorruse lae või maa sisse, tuleb küttekeha alla põranda sisse paigaldada soojustuskiht.Eestis laialt levinud betoonpõranda ja puitpõranda võrdlemisel on betoonpõrandatel parem soojusülekanne.Lisaks põrandate kiirele kuivamisele nt esikus või vannitoas, annab põrandaküte palju juurde ka hügieenile.

Plasttorud vesipõrandakütte teenistuses võivad teenida vabalt u 50 aastat, sest vee temperatuur üle 50 kraadi ei tõuse. Tihedast polüetüleenist torud on purunemiskindlad. Alles alates temperatuurist 80 kraadi algab toru intensiivne vananemine.Temperatuuri erinevused on tingitud kasuatavast süsteemist.

Radiaatorküttega süsteemi temperatuur on 55-75 kraadi.Puitpõrandaga vesipõrandakütte süsteemi temperatuur on 40-55 kraadi.

Betoonpõranda puhul on vesipõrandaküttesüsteemi temperatuur 30-40 kraadi.

Vesipõrandakütte töökindlaimad torude diameetrid on 16 mm ja 20 mm.

Elektriga põrandaküte on tasuvaim väikese põrandapinna puhul.

Vesipõrandaküte on tasuvaim alates 40-50ruutmeetrisest põrandapinnast ja maakütte korral.

Vesipõrandakütte ühe toru ringi pikkus ei tohiks ületada 16mm torul 80m ja 20mm torul 100 m

Puidust välisuks

Kindlaim  puidust välisuks on alumiiniumvineeri baasil valmistatud.Tavaliselt on peamine kiht väärispuuspoon, või värvitud ukse puhul veekindel plaatmaterjal. Alumiiniumi ülesanne on säilitada ukse välismõõtmed nii kuival kui ka niiskel ajal. Tavaliselt esineb esimesel ekspluateerimisaastal jooksul ukse kõverdumisi. Ukse kujumuutuste vältimiseks peab ukselehe raamkonstruktsioon valmistatud mitmekihilisest oksavabast liimpuidust.Sellise ukse puudus on suhteliselt piiratud disainivõimalus, mistõttu kasuatatakse neid tavaliselt kõrvalustena (terass,rõdu või kõrvalustena).Välisuks juures tasub jälgida, et uksehingi saaks reguleerida, nii horisontaalselt kui vertikaalselt, sest kui reguleerimisvõimalus puudub on ukse käimasaamine tülikas.Välisukse tihend peabs oplema kahekordne, ukselehes ja lengis. Sellinne tihedus tagab sirge ukselehe korral ideaalse soojapidavuse.Puituks on vastupidavam kui on soojustatud ning kahelt poolt paneellauaga kaetud.Samuti uksepakk peab olema valmistatud kõvast puidust.Tamm on tugev, kuid niiskuse mõjul muutub tumedaks, seetõttu tuleb eelistada puuliike nagu tekapuu või iroko.Värvitud uks tahab värvimist mõne aasta pärast, siis spoonitud uks üks kord aastas.

Soojustusmaterjal

Poorsetes ehitusmaterjalides on alati teatud hulgal vett kas veeauru või vedeliku kujul. Sellel on otsustav mõju materjali soojajuhtivusele, kuna vee soojajuhtivus on 0.68 W/m°C ehk õhuga võrreldes umbes 20 kordne. Seega vähendab vesi oluliselt materjalis olevate pooride mõju soojajuhtivusele.Ainult soojajuhtivusel põhinev kontroll ei anna veega täitunud pooride osas õiget tulemust, sest vesi liigub poorses aines soojust kaasa kandes.

Niiskes poorses materjalis toimub pidev difusioon, aurustumine, kondenseerumine ja kapillaarliikumine. Temperatuuride vahest tingitud veeauru rõhk on isolatsiooni soojemal küljel suurem. Veeaur võib kondenseeruda poori külmas osas ning kanda endaga sooja. Siit liigub see kapillaarimendumise tagajärjel soojemasse ja kuivemasse keskkonda ning aurustub uuesti. Mida tugevam on kapillaarimendumine materjalis, seda enam mõjutab niiskus selle soojajuhtivust. Isolatsiooni veesisaldus ei pruugi protsessi käigus muutuda, see võtab osa vaid soojaenergia ülekandest. Seepärast tuleb isolatsioonimaterjale niiskuse eest hoolikalt kaitsta.

Hoone soojavajaduse arvutamisel ei lähtutagi seetõttu teoreetilisest, kuivale materjalile vastavast soojajuhtivusest, vaid arvestatakse ka niiskuse mõju.

Puitpindade vastupidavus.

Töötlemata puitpinnal toimuvad ajapikku muutused, mida kutsutakse patineerumiseks.Päikese mõjul tõmbub puidu pind kollakaks ja hiljem muutub hallikaks ning  seejärel pruunikaks.

Puitpindade vastupidavuse suurendamiseks on erinevaid töötlemisvõimalusi.Impregneeritav pinnatöötlus tekitab vetthülgava pinna ja mikroorganismide vastase kaitse.See ei moodusta pinnale kilet ja seeõttu laseb veeauru läbi.Värvitu impregneerimine ei kaitse puidupinda värvitooni muutumise ja vananemisilmingute eest.Pinna vananemist aeglustab oluliselt kroomi ja vasesoola  lisandiga puiduimmutus.Majavammi vastu aitab boorisoolalahusega töötlemine.Raudsulfaadi lahusega töötlemine annab puidu välimusele kauni pruunikashalli värvingu ja kaitseb hallituse eest.Fassaadikattele sobivad tavaliselt lasuurvärvid, mis jätavad puidu struktuuri ja pinnatekstuuri äratuntavaks.

<

Puitvooder

Välisvoodriks on soovitatav kasutada peamiselt kuusepuitu. Kuuse rakud kuivades sulguvad ning rakustruktuur on malts- ja lülipuidus pea samasugune. Männi maltspuidu rakud jäävad kuivades avatuks ja suletud rakkudega on vaid lülipuidu osa. Seetõttu on kuusepuidu ja männi lülipuidu niiskuse imavus ja niiskusest tingitud mahumuutused väiksemad kui männi maltspuidus. Kuusk on ka tiheduselt ja bioloogilise kestvuse poolest ühtlasem.

Kinnituseks tuleb kasutada kuumtsingitud naelu või kruvisid. Naelte või kruvide päid ei tohiks süvistada liiga sügavale laudvoodri sisse, kuna tekkiv süvend hakkab vett koguma. Naelapea ei tohi siiski ka välja jääda. Laua otstes on mõttekas kinnititele auk ette puurida, see väldib laua lõhenemist.

Kinnitite pikkus peaks olema selline, et need ulatuksid alustarindisse vähemalt voodri 1,5kordse paksuse võrra. Minimaalne aluslaudise paksus on 25 mm, laius 100 mm. Voodrilaua kinnituskruvid või -naelad ei tohi ulatuda tuuletõkkeplaati.

Voodrilauad kinnitatakse tavaliselt südamikupool väljapoole. Ülekattega laudise korral võib alumised lauad kinnitada seinale südamikupool sissepoole. Püstvoodri korral peab puidu kiud olema suunatud allapoole.

Välisvoodrilaudade soovitatavad paksused vastavalt RYL2000

Laua laius	Laua paksus
<120 mm	min 21 mm
120–150 mm	22–25 mm
>150 mm	min 28 mm

Välisvoodriks kasutatava puidu pind on tavaliselt lintsaepinnaline või hööveldatud pind. Eelistatum on peensaetud või karestatud pind,kuna tema parema värvinakke omaduste tõttu ei kooru värvkate nii lihtsalt maha