Soojustamine ja sisekliima

Valede soojustus toodete asjatundmatu paigaldamine rikub pahatihti eluruumide sisekliima ja põhjustab hoone konstruktsioonidele tõsiseid niiskuskahjustusi.

Erinevalt kivimajadest võib puidust hoonet soojustada nii seest kui ka väljastpoolt, kuid ka siis tuleb teatud ohte silmas pidada. Kui puitmaja on väljastpoolt kaetud aurutõkkekilega,võib seestpoolt soojustamine samuti niiskuskahjustusteni viia.

Erinevate soojustustoodete hulgas valikut tehes näeme, et tihedamad materjalid on üldjuhul suurema soojusjuhtivusega.Mineraalvillade puhul on aga nimetatud seaduspärasuses olulisi erandeid, mida maja soojustamisel tuleb silmas pidada.

Seinte soojustamiseks tuleb eelistada villatooteid mahumassiga üle 19 kg/m3. Kergvilla probleem on selles, et teatud mahumassist allpool hakkab infrapunane kiirgus, mis omab suurt osatähtsust soojaülekandes,hõredast materjalist läbi paistma.

Teine negatiivne efekt kergvillade seintes kasutamise puhul on, et villa sees hakkab õhk soojemal poolel tõusma ja külmemal langema,hoone sisepinda tugevalt jahutades.

Kolmanda ebasoovitava mõjuna kipub seina paigutatud kergvill aja möödudes vajuma, tekitades seina ülaossa külmasillad, mida on hiljem väga kulukas täita, sest sein tuleb lõhkuda.

Mineraalvillade puhul piisab kondensaadi tekkeks vaid mõnesajast grammist veest. Seepärast peab mineraalvillaga soojustatud hoone sees kindlasti olema hoolikalt paigutatud aurutõke.

Voodrilaudade paigaldusest

Voodrilauad kinnitatakse  aluse külge tavaliselt kuumtsingitud lihtnaeltega.Naela sobiv pikkus on vähemalt 75 mm. Kinnituspunktide omavaheline kaugus  on tavaliselt  600 mm.Laud kinnitatakse igast kinnituskohast kahe naelaga,mis jäävad servast 20 – 25 mm kaugusele.Rõhtlaudise kinnitamiseks paigaldatakse püstised kinnituslauad

( paksusega 22-25 mm ) läbi tuuletõkke tugevasti sõrestikupostide külge.

Suruõhknaelutiga töötamisel peab jälgima,et nael ei satuks liiga sügavale ega rikuks puitpinda. Naelapea ei tohi olla süvendis,sest siis võib sademevesi sealtkaudu puitu imenduda.

Välisvoodri kinnitamiseks tuleb kasutada selleks mõeldud naelutit  ja sileda peaga rihvelnaelu,siis saab naelutussügavust töö käigus reguleerida.Võimaluse korral tuleb vältida laudade jätkamist.

Kui jätkukohti vältida ei saa,tuleb teha nii,et oleks tõkestatud lõikepinna kaudu sademevee imendumine puitu.Jätkukoht peab olema võimalikult tihe  ning tuleb katta liistu või plekiga ning värvida lõikepinnad.  

Põrandakütte eelised

Et põrandaküte omab suuremat küttepindala kui radiaatorid, tekib soovitud toatemperatuur vähema energiakuluga: radiaatorite veetemperatuurile 55-75 kraadi vastab põrandakütte paarkümmend kraadi madalam näit. Põrandakütte puhul on kogu soojuse väljastus põrandapinna ulatuses võrdlemisi ühtlane ja tulemusena saavutatakse minimaalne õhu liikumine ruumis, minimaalne tolmu lendlemine ruumis

Vältimaks soojuse kadu läbi allkorruse lae või maa sisse, tuleb küttekeha alla põranda sisse paigaldada soojustuskiht.Eestis laialt levinud betoonpõranda ja puitpõranda võrdlemisel on betoonpõrandatel parem soojusülekanne.Lisaks põrandate kiirele kuivamisele nt esikus või vannitoas, annab põrandaküte palju juurde ka hügieenile.

Plasttorud vesipõrandakütte teenistuses võivad teenida vabalt u 50 aastat, sest vee temperatuur üle 50 kraadi ei tõuse. Tihedast polüetüleenist torud on purunemiskindlad. Alles alates temperatuurist 80 kraadi algab toru intensiivne vananemine.Temperatuuri erinevused on tingitud kasuatavast süsteemist.

Radiaatorküttega süsteemi temperatuur on 55-75 kraadi.Puitpõrandaga vesipõrandakütte süsteemi temperatuur on 40-55 kraadi.

Betoonpõranda puhul on vesipõrandaküttesüsteemi temperatuur 30-40 kraadi.

Vesipõrandakütte töökindlaimad torude diameetrid on 16 mm ja 20 mm.

Elektriga põrandaküte on tasuvaim väikese põrandapinna puhul.

Vesipõrandaküte on tasuvaim alates 40-50ruutmeetrisest põrandapinnast ja maakütte korral.

Vesipõrandakütte ühe toru ringi pikkus ei tohiks ületada 16mm torul 80m ja 20mm torul 100 m

Puidust välisuks

Kindlaim  puidust välisuks on alumiiniumvineeri baasil valmistatud.Tavaliselt on peamine kiht väärispuuspoon, või värvitud ukse puhul veekindel plaatmaterjal. Alumiiniumi ülesanne on säilitada ukse välismõõtmed nii kuival kui ka niiskel ajal. Tavaliselt esineb esimesel ekspluateerimisaastal jooksul ukse kõverdumisi. Ukse kujumuutuste vältimiseks peab ukselehe raamkonstruktsioon valmistatud mitmekihilisest oksavabast liimpuidust.Sellise ukse puudus on suhteliselt piiratud disainivõimalus, mistõttu kasuatatakse neid tavaliselt kõrvalustena (terass,rõdu või kõrvalustena).Välisuks juures tasub jälgida, et uksehingi saaks reguleerida, nii horisontaalselt kui vertikaalselt, sest kui reguleerimisvõimalus puudub on ukse käimasaamine tülikas.Välisukse tihend peabs oplema kahekordne, ukselehes ja lengis. Sellinne tihedus tagab sirge ukselehe korral ideaalse soojapidavuse.Puituks on vastupidavam kui on soojustatud ning kahelt poolt paneellauaga kaetud.Samuti uksepakk peab olema valmistatud kõvast puidust.Tamm on tugev, kuid niiskuse mõjul muutub tumedaks, seetõttu tuleb eelistada puuliike nagu tekapuu või iroko.Värvitud uks tahab värvimist mõne aasta pärast, siis spoonitud uks üks kord aastas.

Soojustusmaterjal

Poorsetes ehitusmaterjalides on alati teatud hulgal vett kas veeauru või vedeliku kujul. Sellel on otsustav mõju materjali soojajuhtivusele, kuna vee soojajuhtivus on 0.68 W/m°C ehk õhuga võrreldes umbes 20 kordne. Seega vähendab vesi oluliselt materjalis olevate pooride mõju soojajuhtivusele.Ainult soojajuhtivusel põhinev kontroll ei anna veega täitunud pooride osas õiget tulemust, sest vesi liigub poorses aines soojust kaasa kandes.

Niiskes poorses materjalis toimub pidev difusioon, aurustumine, kondenseerumine ja kapillaarliikumine. Temperatuuride vahest tingitud veeauru rõhk on isolatsiooni soojemal küljel suurem. Veeaur võib kondenseeruda poori külmas osas ning kanda endaga sooja. Siit liigub see kapillaarimendumise tagajärjel soojemasse ja kuivemasse keskkonda ning aurustub uuesti. Mida tugevam on kapillaarimendumine materjalis, seda enam mõjutab niiskus selle soojajuhtivust. Isolatsiooni veesisaldus ei pruugi protsessi käigus muutuda, see võtab osa vaid soojaenergia ülekandest. Seepärast tuleb isolatsioonimaterjale niiskuse eest hoolikalt kaitsta.

Hoone soojavajaduse arvutamisel ei lähtutagi seetõttu teoreetilisest, kuivale materjalile vastavast soojajuhtivusest, vaid arvestatakse ka niiskuse mõju.

Puitpindade vastupidavus.

Töötlemata puitpinnal toimuvad ajapikku muutused, mida kutsutakse patineerumiseks.Päikese mõjul tõmbub puidu pind kollakaks ja hiljem muutub hallikaks ning  seejärel pruunikaks.

Puitpindade vastupidavuse suurendamiseks on erinevaid töötlemisvõimalusi.Impregneeritav pinnatöötlus tekitab vetthülgava pinna ja mikroorganismide vastase kaitse.See ei moodusta pinnale kilet ja seeõttu laseb veeauru läbi.Värvitu impregneerimine ei kaitse puidupinda värvitooni muutumise ja vananemisilmingute eest.Pinna vananemist aeglustab oluliselt kroomi ja vasesoola  lisandiga puiduimmutus.Majavammi vastu aitab boorisoolalahusega töötlemine.Raudsulfaadi lahusega töötlemine annab puidu välimusele kauni pruunikashalli värvingu ja kaitseb hallituse eest.Fassaadikattele sobivad tavaliselt lasuurvärvid, mis jätavad puidu struktuuri ja pinnatekstuuri äratuntavaks.

<

Puitvooder

Välisvoodriks on soovitatav kasutada peamiselt kuusepuitu. Kuuse rakud kuivades sulguvad ning rakustruktuur on malts- ja lülipuidus pea samasugune. Männi maltspuidu rakud jäävad kuivades avatuks ja suletud rakkudega on vaid lülipuidu osa. Seetõttu on kuusepuidu ja männi lülipuidu niiskuse imavus ja niiskusest tingitud mahumuutused väiksemad kui männi maltspuidus. Kuusk on ka tiheduselt ja bioloogilise kestvuse poolest ühtlasem.

Kinnituseks tuleb kasutada kuumtsingitud naelu või kruvisid. Naelte või kruvide päid ei tohiks süvistada liiga sügavale laudvoodri sisse, kuna tekkiv süvend hakkab vett koguma. Naelapea ei tohi siiski ka välja jääda. Laua otstes on mõttekas kinnititele auk ette puurida, see väldib laua lõhenemist.

Kinnitite pikkus peaks olema selline, et need ulatuksid alustarindisse vähemalt voodri 1,5kordse paksuse võrra. Minimaalne aluslaudise paksus on 25 mm, laius 100 mm. Voodrilaua kinnituskruvid või -naelad ei tohi ulatuda tuuletõkkeplaati.

Voodrilauad kinnitatakse tavaliselt südamikupool väljapoole. Ülekattega laudise korral võib alumised lauad kinnitada seinale südamikupool sissepoole. Püstvoodri korral peab puidu kiud olema suunatud allapoole.

Välisvoodrilaudade soovitatavad paksused vastavalt RYL2000

Laua laius	Laua paksus
<120 mm	min 21 mm
120–150 mm	22–25 mm
>150 mm	min 28 mm

Välisvoodriks kasutatava puidu pind on tavaliselt lintsaepinnaline või hööveldatud pind. Eelistatum on peensaetud või karestatud pind,kuna tema parema värvinakke omaduste tõttu ei kooru värvkate nii lihtsalt maha

Aurutõke

Aurutõke

Veeauru väljapoole tungimist saab takistada aurutiheda kihi paigaldamisega tarindi sisepinnalevõi soojustuse sisse,viimase soojemale poolele ( kuni 25 % soojustuse kogupaksusest).Aurutõkkematerjali  võib soojustuse paigaldada vaid tavalise niiskuskoormusega ruumides. Niiskete ruumidega hoonetes on see lubamatu.Hoone seest tungib veeaur piiretesse difuuselt ja õhuvooludega konvektsionaalselt.

Piirdes liigub see konvektiivselt. Veeauru konvektsiooni all mõistetakse niiske ruumiõhu pääsu läbi konstruktsioonelementide liitekohtade,pragude või ebatihedusest  läbiviikude piirde jahedasse tsooni,kus veeaur kondenseerub ja piire niiskub.Piirdetarindite ekspluatatsioonialased niiskusprobleemid on eelkõige tingitud konvektsioonist ja difusioonist, seega aurutõkke ebatihedusest.

Köetava ja käituses oleva siseruumi õhus on aasta jooksul veeauru enamasti rohkem kui välisõhus.Kui veeaur kohtab oma teel aurutihedat kihti, mille temperatuur on alla kastepunkti,siis ta kondenseerub sellele.Kondentsvesi halvendab konstruktsioonide, soojusmaterjalide ja komunikatsioonide olukorda ning ruumi sisekliimat.Kondentsvesi tekib ka siis kui piirde lähedal õhutemperatuur langeb,õhu niiskusimavus väheneb ja üleliigne veeaur sadestub välja piirde pinnale.Soojustatud hoonete puhul tekib see siis kui ruumi suhteline niiskus on liiga suur.

Tellisseinad

Telliseinte füüsilise vananemise hindamine.

Massiivsed täiskiviseinad täidavad nii kande kui piirdetarindi funktsioone ja moodustavad ehitamise ajal tavaliselt kuni 20-30% hoone üldmaksumusest.

Selleks et hinnata seinte tehnilist seisukorda  toome välja nende peamised kahjustuste tunnused ja protsentuaalse füüsilise  vananemise / kulum /. Maja renoveerimisel sõltub seinte tehnilisest sesukorrast  hoone prognoositav jääkiga.  Samuti remondi ja  rekonstrueerimistööde optimaalsed lahendused. Kiviseinte  füüsilise vananemise tunnused:

Füüsiline vananemine kuni 10 % -  praod krohvikihis. Üksikud juuspeened praod krohvialuses müüritises.

Kuni 20%- seintelt ärakukkunud krohv, vuugid tühjad kuni 1 cm sügavuselt. Kuni 30% karniisidelt ja avasillustelt on ära kukkunud krohv, vuugid tühjad kuni 2cm.Kuni 40%- vundamendis puudub horisontaalne hüdroisolatsioon, seinad märjad ja sooldunud.Kuni 50 % lahtised läbiseina praod, seinad väljavajunud. Kuni 60% lahtised laienevad praod, müüritis kihistub, kaldu vajunud,vajab toestamist. Kuni 70% müüritis lagunenud,vajab toestamist.

Kahjustuste tunnused võimaldavad juhtida hindaja tähelepanu võimalikele puudustele, neid  avastada ja fikseerida.

Soklikahjustused

Hea ehitustava eiramine toob tihtipeale kaasa selle, et hoonete vundamendis puudub normikohane horisontaalne ja tihti ka vertikaalne niiskustõke.Seetõtttu imendub niiskus kapilaarjõudude toimel, läbides vundamenti, esimese korruse seintesse.Tagajärjeks on seinte märgumiskahjustused ja niisked ning ebatervislikud ruumid. Kui katta sokkel tsemendimördiga ja valada betoonpõrand pinnasel,tõuseb kapilaarniiskus seintes veelgi kõrgemale.Sama juhtub,kui seina pideva märgumise ja väljakuivamise tulemusel,selle pindmise kihi poorid ummistuvad veega sinna kantud soolakristallidega.Vee aurumine seina pinnalt suurendab kapilaarniiskuse kulgu vundamendis.Üldjuhul ka tõkke puudumisel ei tõuse pinnase kapilaarniiskus kõrgemale esimese korruse seintest, jäädes 1- 2 meeetri piiresse.

Maja esimse korruse seinu saab kaitsta kapilaarniiskuse eest järgnevalt:

- teha soklisse töökindel niiskustõke,horsontaalse hüdroisolatsiooni näol

- Keldri olemasolul isoleeritakse pinnase niiskusest tingimata ka vundamendi välimised vertikaalpinnad

Niiskuskahjustuse mehhanism seisneb selles, et koos kapilaarniiskusega tõusevad seintesse ka pinnasevees leiduvad lahustunud soolad, seina pikemaajalise niiskumise tagajärjel soolakristallid ummistavad seina allosa, mille tõttu kapilaarniiskus tõuseb veelgi kõrgemale, ning puittarindite pidev niiskumine viib ohtliku majavammi tekkimisele.

Maja fassaad

Maja fassaad kaitseb külma ja niiskuse eest ning ilmestab elukeskkond. Välisvoodri korrastamisele peab eelnema põhjalik ülevaatus  ning  avastama kahjustuse põhjused. Laua paksus ei tohi olla alla 25 mm,sest mida paksem laud seda vähem ta allub ilmastikutingimustele ja väiksem on pragude tekke oht.  

Tavaliselt on enam kannatada saanud päikesepoolne majakülg,samuti aitab kahjustusele  kaasa lagunenud vihmaveetorud, puudulik ventilatsiooon ja mädanik. Oluline on puitfassaadi juures tuulutus. Õhk peab pääsema sokli juurest välisvoodri alla ning ülalt välja. Välisvoodri taga peab olema kuni  1,5 cm laiune,ülalt avatud tuulutuspilu.Puidu puudus on vastuvõttlikkus mädanikule ja hallitusele.Mädanik tekib liigniiskuse tagajärjel, millel võivad olla  järgnevad põhjused:

Kileja  pinnaga pragunenud sünteetiline värv, mille alla tekkinud niiskus ei saa välja kuivada, samuti vead sadeveesüsteemis, valesti paigaldatud veelauad ja katteplekid, ebaõige lahendusega sokkel ning samuti majale liiga lähedal asuvad puud.

Mädaniku lahtisaamiseks ei piisa üksnes kahjustunud koha parandamisest, vaid kõrvaldada tuleb tekkepõhjus. Seda, kas puit on pehastunud pindmiselt või läbinisti,saab kindlaks teha, kui suruda naaskel puidusse.

Niiskus konstruktsioonides

Liigniiskusest ning ehitusvigadest põhjustatud kahjustused tulevad esile tavaliselt hiljem.

Konstruktsiooni jäänud ehitusniiskuse mõju on erinev. Välisseinte või katuslagede puhul, kui aurutõke on korralikult paigaldatud ei pruugi niiskuse halvast mõjust siseviimistlusele kohe aru saada,kuna seinad kuivavad reeglina vaid väljapoole.

Sissepoole kuivamist takistab aurutõke.Kuivamisest tingitud konstruktsiooni mahu muutused võivad siiski mõne aja pärast põhjustada pragude tekke seintesse,lagedesse,liitekohtadesse.

Konstruktsiooni kuivamine toob kaasa puidu mahu kahanemise seintes ja lagedes. Viimistletud pindade puhul avaldub see tavaliselt mõradena lae ja seinte ning ehitusplaatide ühenduskohtades.

Siseseinte puhul tuleb niiskuse mõju ilmsiks ruttu, sest seal on piisavalt niiskust, mis kaetud raskesti läbilaskva kattematerjaliga, ning pärast kütte sisselülitamist tekib piirdesse auruõhk, mis väljatungimisel lööb seinakatte lahti.

Puidu niiskus ei tohi paigaldamisel märgatavalt erineda lõplikust tasakaalustatud niiskusest, st. paigaldatud konstruktsioone tuleb kaitsta sademete eest. Kui katus on vettpidav, tuuletõkkeplaat paigaldatud võib hakata paigaldama soojusisolatsiooni.

Enne sisevooderduse paigaldamist tuleb veenduda,et paigaldatav soojustus on kuiv. Kipsplaatide paigalduse puhul tuleb arvestada, et nende paigaldamiseks on vaja hoones tagada ekspluatatsiooniga sarnane õhuniiskus ja temperatuur.

Betoonplaadile ehitatud põrandatega tekib probleem siis,kui betoon pole korralikult kuivanud,ning sinna peale ehitatakse tihe põrandakate / pvc, parkett/,mille puhul kuivab niisugune konstruktsioon aeglaselt.

Välisvooderduse ehitusel tuleb erilist tähelepanu pöörata tuulutuse tagamisele. Kuna puit omab niiskust, eriti aga piki puitu,tuleb vertikaalse laudvooderdise korral hoolikalt töödelda laua otsad jätkudes, soklisõlmes, rõdu kohal, kus veepritsmete sattumine puidule on kõige tõenäolisem.

Kui hoonel on puittaladel põrand, peab olematagatud põrandaalune tuulutus. Põranda alla pinnasele ei tohi jätta puidujäätmeid, see võib põhjustada majavammi.

Puitmaterjali valikul tuleb kandvas konstruktsioonis kasutada ainult kvaliteetset puitu. Lõhedega ja puidukahjurite rikutud puidus  võib niiskus sattuda puidu sisemusse, kus ta raskesti välja kuivab, luues soodsa keskkonna puuseente arenguks

Ehituse kvaliteetse lõpptulemuse tagavad korralik projekt, asjatundlik  ehitaja ning kompetentne ehitusjärelvalve.

Välisseinte soojustamine

Välisseinte  täiendav soojustamine

Soojustamisel on tähtis mitte ainult võimalikult suure arvutusliku seina soojustakistuse (soojapidavuse) – vastavalt soojusläbikandeteguri U väikese väärtuse – saavutamine, vaid äärmiselt vajalik on piirdes ka õigete ehitusfüüsikaliste protsesside kindlustamine. Tähtsaim nendest on see, et välispiire ei tohi niiskuda.

Täiendavalt soojustada tuleb väljast.

Kui väljastpoolt soojustades on kastepunkt üsna seina välispinna lähedal,siis seestpoolt soojustades nihutame kastepunkti lähemale seina sisepinnale.

 Veeaur liigub soojusega samas suunas, seest väljapoole, siis tekib oht, et niiskus kondenseerub seina sees, seina konstruktsioonid märguvad põhjustades hallitust ja kõdunemist.
Jahedate ja läbipuhutavate betoon- ja kiviseinte täiendav soojustamine seestpoolt võib osutuda olukorda halvendavaks, sest soojustuse lisamine seinte sisepinnale muudab oluliselt kogu olemasoleva seina temperatuuri- ja niiskusrežiimi. Külmumispiir liigub seina sisepinnale lähemale, seega on sein suuremas osas läbikülmunud ja kondensaadi tekkimine lisasoojustuse ja olemasoleva seina kokkupuutepinnal on paratamatu.

Seina soojustamine seestpoolt võib tuua külmumispiiri olemasoleva seina ja seestpoolt paigaldatud lisasoojustuse kokkupuutepinnale. Kondensaat tekkib lisasoojustuse taha ning on suur niiskuskahjustuste ja hallituse tekkimise tõenäosus.

Kui soojustus asetseb seina keskosas, on külmumispiir seina välispinnale lähemal ja kondensaadi tekkimise ohtu sisepinnal ei ole.

Puit-kergtarindite juures on selline soojustusviis otstarbekas ja tulemuslik, kui arvestada, et aurutõkkekihist väljapoole jääv soojustuse kiht on vähemalt kaks korda paksem, kui aurutõkkest sissepoole paigaldatav samaväärne või efektiivsem soojustus.


Puit-kergtarindite juures on lisasoojustuse paigaldamine tulemuslik arvestusega, et aurutõkkekihist väljapoole jääv soojustuse kiht on vähemalt kaks korda paksem,kui aurutõkkest sissepoole paigaldatav soojustus.

vundamendi isolatsioon

Vundament on ehituse alus ning seda tuleb sarnaselt hoone teiste osadega kaitsta muutuvate ilmastikuolude eest. Vundamendi ja aluspõranda isolatsioonitööde õige planeerimine ning teostus välistab kahjud, mis ei piirdu üksnes vundamendiga, vaid mõjutavad ka põranda- ning seinakonstruktsioone. Loomulikult on tähtis ka ehituse kvaliteet ning hoone põhikonstruktsioonide teostus.

Põhiline viga, mida soklite ja pinnase isoleerimisel tehakse, on sobimatu materjali kasutamine. Üldiselt teatakse, et sellistes kohtades tuleb kasutada plast isolatsioonmaterjale.Juhtub sageli, et vundamendi isoleerimismaterjali omadustele ja kasutusotstarbele ei pöörata piisavat tähelepanu.

Kauplustes võib leida mitmesuguseid eri tehnoloogiaga valmistatud plastisolatsioontooteid EPS plasti ja XPS plasti. EPS on valmistatud paisutamismeetodil ja kannab rahvakeeles nimetust polüstürool. XPS on aga tehtud ekstruudermeetodil ning nimetatakse styrofoamiks või siniseks soojustuseks. Lähemal vaatlusel on märgata ka nende struktuuri erinevusi. EPS plast koosneb kokku kleepunud kuulikestest, XPS plastil on peen kärgstruktuur.

Vundamendi ja soklite isolatsioonmaterjalide kõige tähtsamad omadused on niiskuskindlus ja soojapidavuse püsimine. Materjal peab tagama isolatsioonivõime kogu hoone eluea vältel. Vundamendiisolatsiooni materjalide katsetamisel uuritakse nende veeimavust, veeauru difusiooni ning külmumis-sulamistsüklite taset.

Kui vesi imbub materjali, halveneb selle isolatsioonivõime märkimisväärselt.

Tavalist EPS-i ehk valget polüstürooli ei tohi kasutada vundamentide isoleerimiseks ilma tugeva hüdroisolatsioonita. XPS-tüüpi materjal sobib aga ka kõige raskemate tingimuste korral ilma lisaniiskustõkketa. XPS-tüüpi materjali soojapidavust ei ohusta pinnase külmumine-sulamine ega ka pinnase kuivamisest põhjustatud veeauru surve.

Vahel tuleb isoleerida ka kohti, kus on nõutav korraga nii kõrge soojapidavus, niiskuskindlus kui ka koormustaluvus. Sellised kohad on näiteks terrassid, autoparklad, raudteetammid, lennurajad jms. Tänu oma erakordsele vastupidavusele pole XPS-tüüpi materjalidele niisugustes kohtades praktiliselt alternatiivi. Ka kõige pehmemad plaadid taluvad lühiajalist koormust vähemalt 200 kPa, tugevamad kuni 500 kPa.

tarindi soojapidavus

Autor E. Sepp

Tarindi soojapidavust mõjutab kõige rohkem tuuletõke. Tähtsuselt teisele kohale võib paigutada aurutõkke ning alles kolmandale kohale jääb isolatsioonivill oma tehniliste näitajatega.

Tuuletõkkest on kasu vaid siis kui see on tihe ja aurutõkke eesmärk on mitte lasta ruumis olevat veeauru villa sisse. Tänapäevasedtuuletõkkematerjalid suudavad täita neile esitatavaid nõudmisi, millest tähtsamaks on materjali enda ttuuletihedus.

Materjal peab olema minimaalse läbipuhutavuse saavutamiseks piisavalt tihe. Tuuletõkke oluliseks omaduseks on ka veeauru läbilaskvus ehk võime lasta konstruktsioonil hingata. Tiheduse alampiiriks võib pidada 100kg/m3. Kui tuuletõkkematerjal on kaetud nt. Klaaskiudvildiga, võib väiksem tihedus olla 80kg/m3.

Võrdleme Pärnu rohelist plaati, kipsplaati ja polüetüleenkilega kaetud tuuletõkkeplaati.

Pärnu tuuletõkkeplaat koosneb puitkuidmassist, mis on immutatud vahataolise ainega, et plaat oleks jäik. Tavaliselt ehitajad tihendavad vuuke hermeetikuga või montaazivahuga. Kuid kuna plaadi koostiseks on puitmass mängib see niiskusega niivõrd, et aastatega vuugid murduvad.

Paigaldusel tuleb kasutada spetsiaalset vuugi teipi. Eelduseks, et palaadid on kuivad.

Mineraalvillast tuuletõkkeplaadi puhul võib plussidena nimetada ilmastikukindlust ja soojusisolatsiooniomadusi. Alla 20 mm paksused plaadid on varustatud poolpunn ühendustega , mis annab , mis taga korrekstse tiheda ühenduse plaatide vahel.

Kipsplaadi plussiks on jäikus, miinuseks suurem soojusjuhtivus.

Tuuletõkkepaberi  pind on kaetud polüetüleenkihiga. Antud materjal ei summuta heli ega hoia sooja.

Eelpool loetletud materjalid oma omadustelt ja  hinnatasemelt on  väga erinevad.

Tarindi soojustamisel tuleb siiski lähtuda materjali kvaliteedist,praktilisusest ja soojusjuhtivuse näitajatest, et püstitatud majas oleks ka  külmade saabumisel tagatud stabiilselt soojad ruumid. 

Soojustamine

Eestis on valdavalt energeetiliselt ebaefektiivsed hooned. Keskmine aastane soojustarve meie elamutes on 200-400 kWh/m², analoogse kliimaga arenenud tööstusriikides aga 150-230 kWh/m² . Seega tarbime (ja maksame) energia eest vastavalt rohkem. See on põhiliselt halva soojustuse tagajärg.

Olulised koefitsiendid soojustuse planeerimisel:

Soojusjuhtivustegur Koefitsient λ (lambda), mida nimetatakse soojusjuhtivusteguriks, on suurus, mis iseloomustab materjali soojusjuhtivust. See väljendab soojushulka (W ), mis läbib 1 m paksuse ja 1 m² suuruse materjali kihi, kui temperatuuride vahe vastastikuste pindade vahel on 1 kraad. See on numbriline suurus, mille mõõtühikuks on W/mK ning mis näitab materjali soojusisolatsioonivõimet. Mida väiksem on soojusjuhtivustegur, seda paremini materjal soojust isoleerib.

Soojusülekandekoefitsient Soojusülekandekoefitsiendiga U (ühik W/m²K ) iseloomustatakse piirdetarindi soojajuhtivust. U-väärtus näitab, kui suur soojushulk (W ) läbib 1 m² suuruse piirdetarindi, kui temperatuuride vahe vastastikuste pindade vahel on 1 kraad. Mida väiksem on soojusülekandekoefitsient, seda paremini sein soojust isoleerib.

maja ettevalmistus talveperioodiks

autor:Erkki Sepp

Maja katuse ettevalmistamiseks tuleb see enne jäätumiste algamist puhastada langenud lehtedest, oksarisust ja muust kogunenud sodist. Kogunenud praht tekitab eriti madalakaldelistel katustel kogumeid, mis takistavad sademevee loomulikku äravoolu. Samuti kipub praht ummistama ka katuse vihmaveerenne ja vihmaveetorusid.

Tulemusena voolavad sademed vaevalisemalt katuselt ära või halvemal juhul jäävad loikudena pikemaks ajaks paigale. Külmade saabudes seiskunud vesi aegamisi jäätub ja katuse veeäravoolukohtadesse kujunevad suured ning rasked jääkogumid.

Moodustuvad jääpurikad ja massiivsed jääkogumid tekitavad katusekatet kahjustavaid mahumuutusi (vesi jäätumisel paisub) ja koormavad kaldrennid üle, kuni need vajuvad viltu või pudenevad alla. Viltuvajunud ripprennid hakkavad sulaajal liitekohtadest lekkima. Liiatigi on jääkogumid inimestele ohtlikud.

Eriti plekk-katuste puhul hakkab kogunenud leherisu lagunemisel söövitama katuse plekki, kuni see aastate jooksul roostetab ja mulgustub.

Näiteks suvel pärast pisikest vihmasabinat tükk aega edasi nirisevad vihmaveetorud annavad märku ummistunud rennidest ja vihmaveetorudest. Viimaseks hoiatuseks on juba rennides kasvavad taimed ja vihma ajal üle ääre valguv vesi.

Jääpurikate teket võib soodustada ka lae või katuslae puudulik soojustus, aga ka ebatihedad aknad, kust soe ja niiske õhk hoovab vastu külma katuseräästast ja jäätub.

Kui kaasaegsed aknad on üsna tihedad, siis vanemad aknad vajavad tavaliselt igasügisest pragude tihendamist, et vähendada soojakadusid, aga ka vältida jääpurikate teket.

Keldrita lintvundamendi ja puitpõrandaga maja omanikul tuleb teada, kus on sokliseinas põrandaaluse tuulutusavad. Tuulutusavad väldivad niiskete kogumite tekkimist põranda all.

Igal sügisel tuleb kevadeti avatavad tuulutustorud sulgeda. Kuna sügiseti kipuvad hiired ja rotid tuulutustorusid pidi majja tungima, ei tasu nende sulgemisega viivitada. Veel parem on panna suvisel perioodil ava ette kaitseks näriliste eest tuulduv traatvõrk.

Sügisese kütusevarumise kõrval ei tasu unustada ka küttekollete puhastamist.

Kui keskküttesüsteemidel on katelde hooldus ette nähtud vähemalt kord aastas, eelistatavalt sügise hakul, siis traditsioonilised ahjud-pliidid ühes korstnaga nõuavad kindlaks toimimiseks puhastamist kaks korda aastas - kevadel ja sügisel. Eriti puudutab see ringlõõridega soemüüriga ahjusid.

Puhastamata lõõrid ja korsten suurendavad küttekulu ning intensiivne kütmine suure külmaga võib lõppeda lõõritulekahjuga.

Samuti tuleb jälgida, et korstnapühkija võtaks töö lõpus allalangenud tahma korstnajalast välja.

Halb ventilatsioon võib alandada toa temperatuuri!

Kirjutanud Viljar Puusepp


Hea ventilatsioon on oluline eluks meeldiva sisekliima loomisel. Värskes õhus paraneb inimeste vaimne võimekus ja enesetunne. Äärmiselt oluline on ventilatsioon aga ka liigse õhuniiskuse ärajuhtumisel ja sooja kokkuhoiul. Tihti mõeldakse, et maja fassaadi soojustamisega toas temperatuur kindlasti tõuseb. See ei ole aga nii, kui ventilatsioon pole piisav ja seinad muutuvad niiskeks.

Kui ventilatsioon pole piisav, võib esimese märgina näha niiskust aknaklaasidel. See võib olla õrn udu, veepiisad või lausa jää. Samamoodi tekib niiskus ka seintele, põhjustades muu hulgas hallituse teket. Hapniku puudus ja hallitus on puuduliku ventilatsiooni otseseks tagajärjeks.

Seintel olev niiskus aurustub ja see protsess jahutab seinu. Seinte jahtumine tuleb sellest, et aurustumise protsess kulutab energiat, mis võetakse seina soojusenergia arvelt. Samasugust protsessi saate kogeda ka ujumast tulles või sporti tehes - kui nahk on märg, siis hakkab jahe. Kui sein on märg, siis on see jahedam. Seega halb ventilatsioon võib oluliselt alandada toas tajutavat temperatuuri. Kui soojustate fassaadi või paigaldate õhutihedad aknad, siis kindlasti mõelge ka ventilatsioonile!